Selle võrdluse peale olen ma pikalt mõelnud, eriti veel siis kui vaadata elu kõrvalt. Siis võib igapäeva asjadega leida päris naljakaid seoseid nagu näiteks lumesahk. Me oleme kindlasti kõik kogenud kuidas elu võib olla rahulik nagu tüüne meri ja teine moment oled sattunud lõbustuspargi okserattale.
Elus on olukordi, kus vahepeal puudub igasugune loogika. Näiteks kõnnid mööda tänavat, päike paistab, lumi sulab ja sirgukesed röökva. Elu on ilus ja süda kerge! Ja korraga “põmm”!!! Sõidab külje pealt sisse lumesahk! Kust ta tuli ja miks ma ei kuulnud tema tulemist?! Korraga on maailm häda ja viletsust täis, kui pöörled seal lumesaha ees, suu ja silmad lund, liiva ning koera sitta täis. Nii sa siis pöörled seal ahastades ja ulgudes mõistmata, miks see sinuga toimub. Süüdistades ennast ja maailma oma ebaõnnes. Kui “veab” võid seal olla veel inimesi ja siis on segadus veel suurem. Kelle käe või jalaga sa vastu pead saad on raske tuvastada. See kestab senikaua kuni taipad, et sealt saha eest on võimalik ära tulla, või kui mõni tee ääres olev hea hing hõikab, et kuule ta ei sõida piisavalt kiiresti, sa saad sealt ära tulla. Kõige mugavam variant on muidugi see, kui keegi päästma tuleb ja jõuga sealt saha eest sind minema veab. Aga see tähendab, et see päästja pole päris “normaalne” inimene, et ta oma jõudu raisates sind päästma tuleb ja iseenda heaoluga riskib. Miks ta seda seda teeb on samamoodi kahtlase väärtusega teema. Kas ta on heas mõttes “peast nikastanud” või on ta kangelase tüüpi inimene, kes peale seda tegu tahab sinult “feimi ja sulli”.
Kui oled ennast lõpuks püsti upitanud siis on sul kaks võimalust, kas lasta sellel lumesahal mööda sõita ja hingata kergendatult, et seekord pääsesid eluga või lähed ja uurid, kes seal roolis on. Vahest ei ole seal roolis kedagi ja sa avastad, et see sõiduk on sinu oma ja see, et sa saha ette sattusid on lumesaha käsitlemise puudulik manuaali lugemise oskus. Samas võid sealt leida teise inimese, kes on samasuguses segaduses nagu sa ise. Ta võib öelda, et ta ei näinud sind tee peal või sa ise astusid talle ette ja ta ei saanud pidama. Kõige hullem on muidugi see varaint, kui juht meelega otsa sõitis aga see on juba teine teema. Sellele järgneb sahajuhiga keeruline ja emotsioone täis dialoog teemal, kes on süüdi ja kuidas kahju hüvitada ning kes kellele andestama peab. Või virutate lihtsalt üksteisele suurest vihast vastu pead ja igaüks läheb sajatades oma teed.
Alati on ka oht, et jääd sinna saha ette pöörlema ja kuna talv saab ükskord otsa, siis hakkad lohisema mööda asfaltit, mis sinult viimse kui naha koorib. Nii oled oma jõuetuses ja taipamatuses sattunud elu lumesaha “ohvriks”, kes midagi nägemata edasi sõidab.
Kui ma vaatan seda elu enda ümber siis ma näen, et elu pime ja vääramatu jõu käitumine on nii sarnane lumesahale, mis suure hooga ja lumepilvi õhku paisates meist mööda tuhiseb. Kui tuhiseb… Sa ei tohi kaotada valvust ka siis, kui päike paistab ja tee su ees on sile ja sirge nagu kallis kiirtee. Isegi sealt saha eest pääsenuna ei tohi sa muutuda ülbeks ja kuulutada, et nüüd oled elu suhtes “bulletproof” ja sind ei võta ussi ega püssirohi, sest seda kuuldes tuleb ta kindlasti ja hakkab suurest uudishimust testima sinu kuulivesti. Ja kes võidab? Muidugi elu, kes veel suitsevat ja kuuma automaati õlale visates ning naeru mugistades minema kõnnib. Jättes selle ülbe ja enda arust kõike teadvat inimest põõsasse, ussidele söödaks.
Ristiusk ütleb selle kohta päris tabavalt: “Mullast oled sina võetud, mullaks pead sina saama ja mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles”. Kui äratab…