Võimalused.

Meil on sadu võimalusi ja tuhandeid teid. Aga kes kurat ütleks, milline see nendest õige on! Ja kas need võimalused ja teed viivad kuhugi välja? Kuhu välja? Kas me oleme kuskil sees ja tungime kuhugile välja või tahame sissepääseda? Kui lõpus ootab ikkagi vikatiga tegelane, tundub praegune rabelemine suhteliselt mõtetuna. Samas see maailm sunnib rööprähklema, et tunda ennast kuidagi mugavamalt siin elus. See oleks nagu peale sunnitud elu. Sa pead toimetama ja astuma samme, mida teevad teised, sest muidu muutud võõraks. Võõraks teistele inimestele ja maailmale. Maailm asub sind kohe pulbriks hõõruma ja sülitab välja, kui ebavajaliku nätsu, mida on kaua näritud.

Kust tuli inimkond sellele ideele, et me peame käima kõik ühte sammu? Üheks põhjuseks oli kindlasti luua mingi kord ja vältida kaost. Reeglid hoiavad ühiskonda paigas aga samas vangistavad. See oleks nagu kahesuunaline liikumine ühed tahavad reeglitest välja ja samas teises tungivad sisse. Aga mis seal vahepeal on? Põlgus elu vastu või vaikne alistumine? Me treenime oma lapsi selle ühiskonna jaoks, et nad saaksid edukalt hakkama ja elu ei hõõruks neid pulbriks. Kuid me ei tea kui palju selle protsessi sees kaob inimese tegelik olemus ning täiskasvanu eas peab ta hakkama otsast peale – ennast avastama. Ja kui palju meist osakvad seda ning üldse teadvustavad, et seda peab tegema. Kui palju me raiskame täiskasvanud eas oma väärtuslikku aega selleks, et mõista, kes me tegelikult olema ja mida tahame. Kas elu oleks lihtsam kui meile antakse selleks võimalus juba lapseas ning suureks saades astume ellu juba avatud silmadega? Kas me siis näeksime paremini neid sadu võimalusi ja tuhandeid teid? Kas me siis ei kobaks pimeduses ringi ja meie järel ei tuleks samasugused pimedate hordid, kes loobuvad uksi avamast kuna esimene pime arvas, et see pole õige uks?

Nii palju küsimusi… Aga vastuseid ei tea keegi, sest me ei tea, milline on maailm väljaspool reegleid ja kokkuleppeid. Me ei tea kuidas on elada maailmas, kus pole teisi inimesi. Me ei oska oma kõige hullemates fantaasiates ette kujutada, milliseks me siis enda maailma loome ja mida me selle vabadusega pihta hakkame, kui ei ole vaja käia tööl, kasvatada lapsi ja maksta makse. Kus ainsaks ülesandeks on olla lihtsalt elus. Kui aeg ja kohustused meid enam ei killusta, kas me siis suudame olla terviklikud või sureme suurest igavusest maha?

Jäta Kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.