Passimine

Passimine

Vahest on hea istuda niisama, jalg üle põlve ja passida. Passida aknast välja ja vaadata kuidas kajakad lendavad ning töömehed ühte mõtetut maja ehitavad. Miks see maja on mõtetu? No ma tahaksin näha inimest, kes läheb elama majja, mis on ümbritsetud staadionist, koolimaja võimlast, teisest majast, kus inimesed saavad üksteise akendest sisse vahtida ja kolmanda maja seinast ning koerte kakatamise platsist. Milline suurepärane miljöö, suisa unistuste elukoht! Kadestan neid inimesi!

Ja veel saan ma passida merd. Kunagi lõuna osariikides elades ma unistasin sellest, et saaksin elada mere ääres aga nüüd ma olen pettunud selles unistuses. Esiteks sõidavad mere peal vaid suured tankerid, mis on vahepeal nii suured, et moonutavad perspektiivi ja teiseks on pidev lõõtsuv tuul. Ma olen väsinud sellest tuulest, mis vahepeal ähvardab eest puhuda aknad ja hommikul wc istudes oskad öelda, milline ilm väljas on. Kas ventilatsiooni lõõrides on kuulda tuule lõõtsumist või on seal vaikus. On väheseid päevi, kus pole tuult. Kevadel on pikalt külm ja talvel näed vaid halli merd, mis ei taha kuidagi kinni külmuda. Kogu romantika on otsa lõppenud. Vihma ka ei saja siin normaalselt ja vahest on tunne, et mõnusa vihmakrabina asemel viskab keegi pangega vett vastu akent.

Ja mis puutub akendesse siis see on omaette teema. Nimelt valitseb meil aknapesu needus. Alati peale aknapesu situvad kajakad selle kohe täis. Väga harva suudavad aknad püsida mõned päevad peale pesu puhtana. Kuid peale akende “sisseõnnistamist” kaotavad kajakad asja vastu huvi ja nii seisan ma pideva valiku ees, kas vaadata merd läbi kajaka sita või pesta pidevalt aknaid.

Kõige rohkem meeldib mulle passida oma raamaturiiulit. See teadmine, et üks või teine lemmikraamat on riiulis olemas annab erilise naudingu tunde. Ma võin iga hetk võtta oma lemmiku ja nautida seal peituvat sõnade maailma. Vahepeal tekitab see raamatute passimine ka masendust, kui hakata kokku lugema kui palju raamatuid on veel lugematta ja ma küsin enda käest, et kuna saabub nende raamatute kord. Hetkel on mul öökapi peal neli raamatut, millest kahte ma kordamööda loen ja kaks ootavad järjekorras aga paraku tuleb ikkagi mõni muu raamat vahele. Blake ja Ra peavad veel oma aega ootama.

Passimine ehk niisama ringi vahtimine on minu jaoks alati olnud viljakas tegevus. On põnev jälgida kuidas mõnda asja tuimalt silmitsides läheb mõte korraga lendama. Tekib võimalus süüvida pisikestesse detailidesse ja nendega suhestuda või aru saada, mis mulle tegelikult meeldib. Või näiteks on mul tunne, et passimise ajal kaardistan ma oma asukohta kiirrongi moodi maailmas. Isiklikult arvan ma, et passimine teeb meie ajule vaid head ja seda aega võiks endale vahest lubada.

Jäta Kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.