Vaatasin dokumentaalfilmi ja siiralt kahetsesin, et seda tegin. Täna oleks lihtsam ja turvalisem. Oleks olnud parem televiisor kinni panna ja mõelda, et maailmas on kõik hästi ning inimesed on ilusad ja head. Film rääkis rohingjadest, kes on moslemiusulised vähemusrahvus budistlikus riigis Birmas. Vaatasin seda filmi ja ei suutnud uskuda, et 21 sajandil tapavad inimesed üksteist nagu loomi ja terve maailm vaatab seda nõrga näoga pealt. Unustades ära, et eelkõige oleme inimesed, kes kõik tahavad tegelikult ühte ja sama asja – elada õnnelikult oma elu lõpuni. Filmi vaadates tekkis mul küsimus, et mis inimesed need on, kes lähevad ja tapavad teist inimest, lihtsalt sellepärast, et ta usub teist jumalat, räägib teist keelt ja ei söö siga? Kas see on piisav õigustus piinamisteks, vägistamisteks, tapmisteks ja imikute tulle loopimiseks? Mis inimene see on, kes ajab mööda põldu lapsi taga, et nende kõrid läbi lõigata ja õhtul läheb koju oma laste juurde. Need sõdurid olid oma usutunnistuse poolest budistid. Mõttekoht…
Kuhu jäid nende usulised tõekspidamised? Mitte teha halba, olla kaastundlik, mõista ja hoiduda halvast karmast. Mis toimub nende inimeste peas? Kuidas nad pärast magada saavad? Kas valitsuse poolt antud luba tappa, annab õigustuse päästa valla oma sisemine kurjus ja kõik see, mida tema usk on talle õpetanud, et sa ei tohi tappa ja pead olema kaastundlik teise inimese suhtes, on olnud vaid silmakirjalikkus?
See on tegelikult kohutav, et inimesele piisab väga väikesest põhjusest, et enda kõrval olev inimene maha lüüa. Sa ei usu minu jumalat, sa ei räägi minu keelt ja sul on teine nahavärv? Tähendab, sa ei ole minu jaoks inimene. Aga kes siis on inimese jaoks inimene?
Miks me tahame, et maailm oleks meie sarnane ja kõik, mis on erinev on halb. Aga äkki on see vaid lihtlabane õigustus meie rumalusele ja kurjusele? Võib-olla otsime nii põhjendusi oma kurjusele ja vabandame ennast välja, et üks või teine inimeste grupp on meile ohtlik või me ihaldame seda maad, kus nad elavad või ei meeldi, et nad tulevad meie maale. Me vihkame automaatselt seda, millest me ei saa aru ja mis tundub võõras.
Näiteks kas te kujutate ette, et me anname setudele peksa selle eest, et nad ei ole tavamõistes õiged eestlased. Nad ei usu meie jumalat, vaid kummardavad mingit Pekot. Nad ei räägi eesti keelt, elavad vene piiriääres ja nõuavad oma õigusi. See on üks kahtlane rahvas… Võrukad või venelased? Või näiteks geid?
Me ei lähe põletama nende külasid ega tapma inimesi, sest keegi pole selleks luba andnud. Aga kujutage ette, kui riigi etteotsa tuleb üks „õige” eestlane, kes ütleb, et Eestimaal on õigus elada tema mõistes vaid „õigetel” eestlastel. Sellel, kes usub minu jumalat, räägib minu keelt ja lähtub nendest arusaamistest, millest tema aru saab. Ta ütleb, et nüüd on teil luba tappa neid, kes on teistest erinev. Mis saab? Enamus kindlasti ei lähe sellega kaasa aga alati on olemas kontingent, kes seda ära kasutab. Inimene on loomult kuri ja kõige ohtlikum asi siin maailmas on teine inimene. Me tapame, et meid ei tapetaks aga me tapame ka lõbu pärast. Loom tapab sellepärast, et süüa saada ja ennast kaitsta, aga inimene on võimeline tapma ka meelelahutuseks ja kui on võimalus, siis teeb ta seda eriti piinaval viisil. Sellepärast ma arvan, et inimkond on veel lapsekingades ja jutud sellest, et me oleme valmis tõusma kõrgemale vaimsele tasandile on vaid ilus fantaasia. Elame mingis võltsmoraalis ja esimesel võimalusel haarame tegelikult kirve ja ellu jääb see, kes taipab seda esimesena teha. Mulle meeldib üks lause, mis pärineb ühest filmist: „ Ma kukkusin emaüsast välja ja hakkasin läbi vaenuliku territooriumi, roomama oma haua poole”. Vaadates seda, mis toimub tegelikult meie ümber on see väga õige kirjeldus inimese elu kohta.
Vahest ma ei tea, kuidas on õige last kasvatada, mida ma talle pean rääkima? Ma üritan luua tema ümber turvalist elu ja õpetan teda seda hindama aga samas pean hoiatama teda teiste inimeste eest, et ta kardaks võõrast onu tänaval, kes tuleb kommi pakkuma või kutsub lihtsalt kaasa. Et öisel tänaval vastutulija võib anda nuga, sellepärast, et sa talle ei meeldinud või ihaldas lihtsalt sinu rahakotti. Kui ta suureks saab peab ta minema sõjaväkke, et ta oskaks kaitsta oma maad teiste rumalate inimeste eest, aga samas õpetatakse talle seal, kuidas tappa. Ma siiralt loodan, et tema ei pea minema tapma käsu korras ja riik ei pane talle pärast medalit rinda selle eest, kui tubli tapja ta oli. Ma tahan, et ta oskaks kaitsta ennast aga samas mõistaks vägivalla mõtetust. Ma tahaks, et ta suudaks taluda teist inimest enda kõrval, kes on tegelikult temast erinev ja ta saaks minna laia maailma ning elada seal, kus talle tegelikult meeldib. Rääkida seda keelt ja kummardada seda jumalat, mis talle meeldib ning mitte kui keegi teda sellepärast maha ei lööks. Seda aga paraku ei juhtu, sest inimene on rumal, väiklane ja pimedusega löödud.
Ma tean, et see on karm teema ja paljudele mõistetamatu aga me peame sellest rääkima, et lõpuks mõistaksid ka teised.