Looja halb unenägu

„Me oleme loojad ja me saame oma elu ise luua” ütles naine telefoni sisse ja jutustas hasartselt edasi, kuidas liigutada oma energiaid ning kuidas selleläbi ületada oma hirmud. Kuulasin tema juttu huviga ja kuna ta marssis mööda poodi edasi tagasi, siis tiirutasin koos temaga. Ma tean, et teiste jutte pole ilus pealt kuulata aga kes mind lähemalt tunnevad, need teavad, et ma olengi natuke imelik.

Tema jutt pani mind mõtlema. Kas sina usuksid kui sulle öeldakse, et sa oled looja? Et sa saad oma elu muuta? Okei, olen looja ja edasi? Miks mul siis ikka nii sitt elu on?!!
Tõdesin tema juttu kuulates, et tegelikult ei suuda me seda lauset uskuda. Kui meile öeldakse, et sa oled oma elus kõikvõimas, siis näitab üks väikene häälekene sinu peas nimekrja, mis koosneb sinu möödalaskmistest, hirmudest ja kompleksidest. See on väga must must nimekiri, mis kriipsutab koheselt läbi sinu jumalikud omadused. See hääleke teeb sulle selgeks, et isegi kui sa oled looja, siis sa oled halb looja ja ainukene asi, mida sa tegelikult oskad, on kõik kapitaalselt ära käkkida. Seda ma kogesin kui üritasin ennast ettekujutada, et ma olen looja ja peaksin käituma loojale kohaselt. Oma vildakate arutelude tulemusel jõudsin järeldusele, et kui ma olen looja, siis ma olen hull ja väärastanud ohvrimeelsusega jumal, kes ei osanud muud tarka teha kui siia kivitükile piinlema tulla. Ma ei saanud aru, mis hullu kogemust või õppetundi (nagu praegusel ajal armastatakse toonitada, et kõik on üks suur õppetund) pidin ma küll vajama, et siia sirtsusohu pidin tulema. Ainukene asi, mida ma hetkel olen ära õppinud, et kõik on siin maailmas kaootiline ja kui sa ei õpi selle kaootilisusega koos võnkuma, siis oled elus nagu kuubik, kes üritab õppida veerema. See veeremine ei tule enne välja, kui oled oma nurgad ära kulutanud ja siis on saanud sinust kera. Selleks hetkeks on aga juba hilja veereda mööda ilma ringi, sest me oleme vanad ja kulunud. Ainukene koht kuhu me veereme on surma taskusse, kes meid elu lõpus kokku korjab.

Ma olen ka ise rääkinud oma õpilastele, et gnostikute järgi oleme magavad jumalad, kelle ülesandeks on ärgata selles elus üles. See mõte mulle meeldib ja ma usun sellesse. Mulle meeldib ka mõte, et ma magan. See tähendab, et unes võin ma teha igasuguseid lollusi, sest hommikul ärkan kergendatult üles ja ütlen endale: „Uhh, õnneks oli see vaid halb uni! Tegelikult seda ei juhtunud!” Positiivne on ka fakt, et kui ma magan, see tähendab, et mul on võimalus ärgata või otsida vahendit ja võimalust kuidas ennast üles äratada. Või ka see variant mulle sobib, et surm on tegelikult üles ärkamine. Võib olla on see elu vaid üks väike, näiteks kuue tunnine jumala unenägu. Hommikul ta ärkab ja läheb kööki kohvi jooma ning jutustab oma kassile, kui absurdset und ta täna öösel nägi. Kuidas ta elas ühel väikesel kivitükil, kust ta ei saanud lahkuda ja pidi terve elu võitlema nii iseenda kui teistega. Kass soovitab tal võtta selle peale enne magamaminekut palderjani tilku ja tõdeb, et looja töö ongi väga stressirohke ja sellest need jaburad unenäod.

Jäta Kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga