Kes ma olen?

Kes ma olen?

Mulle meeldib koristada, sest koristades tulevad pähe kõige paremad mõtted ja peale selle protsessi läbimist on endal ka puhtam, kuivem ja muretum tunne. Näiteks täna tolmuimejaga karvarulle taga ajades, hakkasin ma mõtlema, et kes ma siis tegelikult olen? Ma tean, et ennast ei ole hea ei sildistada ega klassifitseerida, sest sellega toidad oma egot, kelle meelistoiduks on uhkus ja enesekriitika. Aga ikkagi, milliseid sõnu ma enda kohta tean või olen kuulnud, arvestades seda, et enamus inimeste jaoks olen halli ja uduse ala esindaja.

Sain kokku sellised sõnad, millega inimesed on mind nimetanud: nõid, ennustaja, sensitiiv, inimeste elude lõhkuja, ulmade müüja, illusiooni meister, tarokaartide laduja, hea hing, õpetaja, küüniline satanist, kabalist, Maardu nõid, valetaja, jääkaru (selle nimetuse andis mulle minu järglane), eskapist, lollidelt raha koorija, posija, kätega vehkija, soolapuhuja, Briti emalõvi, mustlane, kuninganna Margo, “Liis Haavel” ja kahvatu krahvinna lubjavabrikust (nii kutsus mind minu vanaema).

Päris vägev nimekiri! Mõned nendest on head ja mõned nendest mitte väga head. Tegelikult teeb see mulle nalja, sest ma ise ei näe nendes nimedes iseennast. Kogu tõde on selles, et mida kauem ma elan, seda vähem ma tean, kes ma olen. Satun tihti kimbatusse, kui minu käest küsitakse, et kes ma olen ja millega ma tegelen. Ma ei oska enam oma tegevusele nime anda. Inimesed küsivad ja mina vastan ning kui ma vastust ei tea siis laiutan käsi. Tundub, et ma olen vist Google!

Enda jaoks olen ma ikkagi inimene, kes liigub koos selle suure inimkarjaga läbi elu ja aja. Kord pea ees ja siis külglibisemises. Vahest tormates ja blokk pidurdades. Teen ka valepöördeid ja raja vahetusi ning pidevalt otsides radu, mis on unustatud või mida mööda enamus ei julge minnna. Elu on minu jaoks väljakutse ja kellegi mängumaa, kes on kehtestanud omad reeglid, mida mul on väga raske tunnistada. Mind jälitab üks tunne ja nägemus, mis ütleb, et kuskil läks inimkonna loomisel midagi väga valesti ja see mängumeister ei ole kõige õigem tegelane.

Aga võib-olla oleme ise tegelikult jumalad, kes ükskord paradiisis istudes igavusest haigutades, mõtlesid välja virtuaalreaalsuse mängu nimega “Inimene” ja mängu võidab see, kes peale inimeseks kehastudes Maa peal, on peale surma veel normaalne. Mäng osutus üli populaarseks ja eriti edukatel mängijatel on võimalus alati oma skoori parandada, kehastudes siia uuesti ja uuesti. Mingi hetk aga hakkasid helgemad pead kehtestama oma reegleid ja see tõi kaasa suurema madistamise, sest see, kes suutis rohkem mängijaid oma leeri värvata oli võitja ja kaotajad saadeti tagasi igavasse paradiisi. Nii need jumalad mängivad kuni mänguplats Maa on tuhaks põletatud ja siis on neil jälle igav…

Jäta Kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.