Kes võib mõista, mis on keha ja mis hing, millised suhted nende vahel valitsevad, miks me tajume end kahe materiaalse ja vaimse poole vahel olevat, kummast neist oleme pärit me ise, mis toimub meie minaga sündimiseni ja pärast surma ja kas see mina, mis asub meie kehas, on sama kui see, mis on sellest väljaspool, st. kuni sünnini ja pärast surma? Mis peamine, me kasutame kõigi nende küsimuste analüüsimiseks ja alternatiivide hindamiseks oma füüsilist intellekti. Kas need kujutlused on tõesed, või meie fantaasia viljad, mida tekitab materiaalne meel? Aju loob kujutluspilte vaimsest maailmast vastavalt oma materiaalsele kogemusele ning tal pole mingit muud infot. Meie aju töötab vaid sellel põhjal, kuidas ta tajub endasse salvestatud maailma. Sel viisil loob ta meie kujutlusi ja hoiakuid. Näiteks ei saa me ette kujutada tulnukat, kes ei ole meiega millegi poolest sarnane. Mis siis, kui kõik, mida me suudame ette kujutada ja millele me oma teooriad rajame, on vaid katse hoomata midagi, mis on tegelikult hoomamatu? Kui tunnistame tõeks oma arvamused, mis tuginevad meie kogemustele selles maailma, sest ühtki paremat alternatiivi meil pole, tuleb küsida, kas meie maailma tajumise piires on üldse võimalik vastata küsimusele, mis on hing ja mis on keha. Kõikide religioossete, ilmalike, teaduslike ja pseudoteaduslike filosoofiate katsed seletada, mis on hing ja keha viivad nelja põhilise aspektini.
1. Religioosne.
Igal objektil on hing. Hinged erinevad üksteisest omaduste poolest. Hinged eksisteerivad sõltumatult meie kehast, on olemas enne keha sündi ja pärast selle surma. Seetõttu ei saa füüsilise keha surm mõjuda hingele enesele, see on vaid hinge kehast eraldumise põhjus. Hing on aga igavene, sest see ei koosne meie maailma mateeriast. Kogu looduses on hing ühtne ja jagamatu, ei koosne paljudest koostisosadest ning seetõttu ei saa jaguneda ega kõduneda ega järjelikult ka surra. Keha on hinge väliskest, justkui tema riietus. Hing näitab kehas tegutsedes oma mõistust, vaimuomadusi ja iseloomu. Peale selle annab hing kehale elu ja liikumise ja hoolitseb keha säilimise eest niivõrd, et keha ilma hingeta on ilma elust ja liikumisest. Keha ise on surnud materjal. Me võime seda jälgida surmahetkel, kui hing kehast lahkub.
2. Dualistlik
Teaduse arenedes tekkis uus arusaam inimese kehast, arvamus, et keha võib eksisteerida ka ilma vaimse substantsita, mis teda elustaks. Me saame seda meditsiiniliste ja bioloogiliste katsetega tõestada. Kuid sel juhul on keha vaid iseseisev bioloogiline objekt, valkude eksisteerimise vorm, see aga, mis annab talle isiksuseomadused, on hing, mis laskub temasse kõrgemalt.
Nende kahe teooria erinevus seisneb selles, et esimene neist väidab, et hing annab kehale nii elu kui ka mõistuse ja vaimsed omadused, teise järgi aga annab hing kehale vaid vaimsed omadused, kuna katsetest on näha, et keha võib eksisteerida ise, ilma kõrgemate jõudude abita. Nõnda jääb hingele vaid mõistuse ja heade omaduste allika osa. Peale selle kinnitab see teooria, et kuigi keha võib eksisteerida iseseisvalt , on see hinge looming. Hing on esmane, kuna see on ka keha sündimise põhjus.
3. Uskmatu
Uskmatu on see, kes eitab vaimsete struktuuride ja hinge olemasolu kehas. Ta tunnistab vaid mateeriat ja selle omadusi. Kuna hinge ei ole olemas, lähtuvad nii mõistus kui ka inimese kõik omadused tema kehast, mis kujutab endast mehhanismi, mida juhitakse elektriimpulssidega. Need kanduvad edasi mööda närve, mis on nagu juhtmed. Aju toimib põhimõttel, et valust tuleb hoiduda ja naudingule tuleb lähemale pääseda. See määrab inimese hoiakud ja teod. Mõistus pole aga midagi muud, kui meie kehas toimuvate protsesside peegeldus, justkui neist tehtud foto. Inimene erineb loomast selle poolest, et tema aju on väga hästi arenenud. Kõik organismis toimuvad protsessid koonduvad ammendavasse üldpilti ja me suudame tajuda nende sisemist mõtet ja loogikat. Kuid meie mõistus on vaid meie keha tajude ja eneseteadvuse tulemus.
See teooria on vaieldamatult kõige kainem, teaduslikum ja mõistetavam, kuna see tugineb vaid kogemusele ja tegeleb seetõttu vaid inimese kehaga, mitte aga millegi kättesaamatuga, mida nimetatakse hingeks. Seetõttu on see teooria absoluutselt õige ses osas, mis puudutab inimese keha. Kuid selle teooria probleem on, et see ei rahulda isegi uskmatuid ja mõjub eemaletõukavalt, kujutades inimest robotina pimeda looduse käes. Kui inimene on vaid mehhanism, mis toimib vastavalt andmetele, mis loodus on sellesse sisestanud, ja reeglitele, mida ühiskond on kehtestanud, siis tähendab see, et meil pole vaba tahet ega õigust otsustada, kuidas me käitume. Ehkki loodus on inimese loonud, peab viimane end loodusest targemaks. Seetõttu ei saa isegi uskmatud, kes kõrgemasse intellekti ei usu, eelkirjeldatud teooriat omaks võtta, sest selle järgi oleksid nad täielikult pimeda looduse võimu all. See mängiks nende, arukate olenditega ilma mingi mõtte või eesmärgita ning nende elul ega surmal poleks mingit mõistlikku põhjendust.
4. Moodne
Vaatamata sellele, et eelkirjeldatud materialistlikku lähenemist loomisele peetakse teaduslikult kõige usaldusväärsemaks ja arusaadavamaks, on viimasel ajal moes nõustuda sellega, et inimeses on midagi igavest, surematut, vaimset ja just see vaimne, mida nimetatakse hingeks, ongi inimese olemus, meie keha on vaid selle riietus.
Selle vaate pooldajad ei suuda siiski selgitada, millisel moel hing kehasse riietub, milline side on nende vahel, mis on hinge allikas ja mida see hing endast üldse kujutab. Seetõttu sulgeb inimkond kõikide nende probleemide ees silmad, kasutades selleks vana head järeleproovitud eneserahustamise võtet – unustab kõik oma mured ja rõõmud ning elab täna täpselt samuti kui eilegi.
„Kabala alused“