Inimene tükib oma elus kõike üldistama ja enamasti teeb ta seda negatiivses kontekstis. Kui mind on elus ükskord petetud või midagi on luhta läinud siis tähendab see seda, et nii juhtub ka tulevikus. Väga kerge on võtta hoiakut, et kõik inimesed ongi halvad ja midagi head minu elus juhtuda ei saa. Sellise suhtumisega ei saagi midagi head juhtuda, kui oleme oma negatiivsusega ennast vangikongi pannud. Istume seal puuris ja vaatame kadedalt, kuidas elu meie ümber keeb. Anname puurivarbade vahelt veel teiste kohta negatiivseid hinnanguid, soovides et ka teised tunneksid ennast süüdi omaenda elus. Samas on kongi võtmed meie enda käes. Et õigustada seal viibimist kordame endale kui loitsu, et olen suur kannataja ja ohver ning küllap see kõik teeb mind ükskord õndsaks. Ühes suures ja paksus raamatus on sees selline lubadus, et kui oled kannataja ja lased enda peal jalgu pühkida siis saad paradiisi. Aga miks see paradiis ei võiks olla praegust siin ja kohe? Kas sellest ei piisa kui võtame halba asja lõpuks kui positiivset õppetundi? Pühime pettumuse tolmu õlgadelt, lepime ja anname endale andeks, et selline asi juhtus ja jalutame edasi. Me peame lihtsalt üles ärkama ja peatama ennast oma emotsioonide karusellis. Sellele mõttele juhtis mind üks klient, keda aasta tagasi rängalt peteti. Tema elu varises kokku ning ta ei suutnud edasi minna, sest kartis oma tulevikku. Tulevikku, mida praegusel momendil veel ei ole! Ta kandis pidevalt oma halvad kogemused tulevikku ja oli sinna ülesehitanud juba päris kõrged müürid. Hirmuks oli see, et kui ta peaks kunagi astuma uude suhtesse siis kindlasti see inimene, keda ta veel ei tunne, purustab tema elu nii nagu oli juhtunud minevikus. Väga suure tõenäosusega see kõik ka nii juhtub, kuna ta juba praegust programmeerib negatiivset tulevikku. Samas hädaldas ta, et kuidas kõikidel teistel veab aga minul mitte. Sai talle siis pikalt ja laialt selgeks tehtud, mida ta praegust oma eluga teeb. Õnneks suutis ja tahtis ta sellest arusaada ning tulemuseks oli väga suur kergendus ja andestamine iseendale. Jääb lootus, et kui ta oma mõtetega nüüd usinalt tööd teeb, siis jääb tuleviku negatiivne programm ära. Pole vaja teha midagi suurt ja üliinimlikku. On vaja lihtsalt ennast peatada ja halb komme – negatiivselt mõelda, enda küljest ära harjutada. Nii nagu harjutatakse last ära pöidla imemisest.