Ta oli kinni püütud. Ma ei tea kuidas see oli toimunud, võib-olla hämaras baaris, mürtsuvas ööklubis või mõne järjekordse kallima kaisus. Aga nüüd oli ta omand ja väljapääsu vabadusse enam ei paistnud. Ta astus bussi ja klammerdus toru külge nagu aegluubis liikuv postitantsija. Ta vaatas ringi, kuid tema pilk ei tabanud enam kedagi. Tema ja selle maailma vahele oli kasvanud paks mattklaas.
Pikk, kõhn, paksud blondid juuksed ja suured vesihallid silmad. Naine, kes võinuks olla paljude meeste kuninganna, oli langenud. Ma ei tea kui palju oli ta võidelnud või kas üldse. Praeguseks oli ta kaotanud, ja võib olla lõplikult. Tema silmad, mis kunagi olid olnud voolava allika vesi, olid nüüd jäätunud. Sealt paistis nüüd mõõtmatu kurbus ja lõputu talv, mida ei suuda üles sulatada ükski päike. Vaatasin tema jäiselt pilkumatuid silmi ja nägin neist vastu vaatavat deemonit. Valge pulbri keerises pakkus ta mulle unustust ja igatsust selle järele, milleni ükski elav hing ei suuda tegelikult sirutuda. Illusioonid ja mürgine ulm.
Mu süda tõmbus kokku, sest me olime kunagi kohtunud. Meie tutvus jäi küll üürikeseks, aga oli sellest hoolimata meeldejääv. Vaevu suutsin tookord tema jäisest kallistusest välja rabelda ja tema mürgikarika tagasi lükata. Ma võitlesin, lõpuks põgenesin, sest see oli ainus väljapääs – joosta nii kaugele kui saad ja mitte kunagi tagasi vaadata. Nüüd oli see naine tema käes, lootuseta kunagi vabaneda. Ta oli lõplikult deemoni oma, et varsti temaga üheks sulada. Pöörasin pilgu kõrvale, kuid tundsin ikkagi endal tema pilku. Lõpuks pööras ta pilgu maha, raputas pead ja astus bussist välja. Püüdsin talle bussi aknast veel järgi vaadata, kuid ta oli juba kadunud. Ta oleks nagu õhku haitunud. Kui ma poleks tundnud seda jäist hingust, mis temast kiirgus, siis oleksin arvanud, et kujutasin kõike ette. Aga ta oli siin olnud ja mul oli nüüd paganama külm.
Kiskusin jakihõlmad koomale ja astusin järgmises peatuses bussist välja. Kohata soojal suvepäeval tuttavat deemonit, keda enam mäletada ei taha, ei ole kõige meeliülendavam sündmus. Jah, nad on olemas, elavad meie keskel ja peavad samasugust vihast võitlust iga hinge pärast nagu teisedki karvased ja sulelised. Me ei taha neid näha, ja kui on vähegi võimalik, siis pöörame pea kõrvale. On olevusi, kellele ei tohi otsa vaadata. On asju, mille ees peame silmad sulgema.