Asi

Kunagi väga ammu sain ma endale ühe asja. Alguses tundus see asi väga põnev ja inspireeriv. Mulle näis, et selle uue asjaga saan muuta oma elu ja olla keegi, kes ma tegelikult ei ole. Vaatasin teda tihti ja alati tekitas see minus magusat joovastust, et nüüd on mul see asi olemas ning ma võin pidada ennast rikkaks inimeseks. Olla samasugune nagu teised. Mingi ajapärast hakkas aga asi tekitama segaseid tundeid. Paljudele ei meeldinud, et mul see asi olemas on. Mõned kiitsid ja paljud ka laitsid. Osad arvasid, et ma ei oska seda asja õieti kasutada ega hoida teda nii, et see ajas oma väärtust ei kaotaks. See tekitas minus palju kahtlusi, et kas ma tõesti olen seda asja väärt ja kas oskan seda õieti hinnata. Äkki mul ei ole teda praegust ikkagi vaja ja mis siis sellest asjast saab, kui ma peaksin tüdinema? Olin tookord noor ja kärsitu ning minu seesmiseks kireks oli joosta ühe asja juurest teise juurde.

Kõigele lisaks hakkas mind painama must südametunnistus, sest ma ei saanud seda asja endale mitte kõige õigemat teedpidi talitades. Ma teadsin, et sellele asjale oli veel teisigi tahtjaid aga minu ego ei jätnud jonni. Mul oli kindel tahe asi endale saada, mõtlemata väga olulisele asjale, kas ma seda reaalselt ikkagi vajan? Mõjutasin ja manipuleerisin kõikidega ja kõigega, kes olid selle asja saamisel tee peal ees. Tegin kõikidele ja kõigele selgeks, et kui ma seda asja ei saa, siis ma olen maailma kõige õnnetum inimene. Ähvardasin nutta kohe mitu päeva ja ööd, kuigi reaalselt ma sellist asja teha ei oska. Seda suurem oli minu joovastus, kui ma võitsin kõik teised ja sain hakata asja enda omaks pidama. Tõstsin ta uhkelt üles ja kuulutasin, see asi on minu oma ja kes selle poole oma näpud sirutab, jääb nendest ilma. Tookord ma ei mõistnud, et konkurendid ei tõmbunud tagasi mitte sellepärast, et nad tunnistasid minu võitu, vaid see oli hoopis taktikaline käik. Nad jäid ootama aega, kuna ma sellest asjast ise loobun, sest nad nägid minu tormakust ja illusioone. Kõik see joovastus lõppes aga tüdimuse ja pettumusega.

Alguses panin asja lihtsalt kappi, teiste asjade peale ning hiljem sinna uusi asju lisades jäi ta pidevalt ette. Tõstsin ta kapist välja ja ohkasin alati kahetsusega, et nii palju tööd ja vaeva sai nähtud aga enam ei mõista ma temaga mitte kui midagi peale hakata. Alguses ma ei raatsinud teda ära visata, sest mulle meeldis mõelda sellele ilusale ajale, kui ma selle asja endale sain. Milline adrenaliin ja võitlus! Ka see aega läks lõpuks mööda ning mälestused tuhmusid. Ühel päeval viskasin asja prügikasti, sest ainukene asi, mida seda vaadates tundsin oli põlgus, nii iseenda kui asja vastu. Põlgasin ennast, et olin seda asja nii meeletult endale tahtnud ja põlgasin ka asja, et ta minu unistusi ei täitnud.

Asjade ära viskamine on iseenesest väga huvitav akt, sest selle läbi anname oma mälule väga selge sõnumi, et nüüd võime selle asja unustada. Vahest me unustamegi igaveseks, et me omasime üht või teist asja aga vahel tuletavad uued asjad meelde, et kunagi oli meil midagi analoogset olemas. Näiteks kas te olete käinud mänguasjade muuseumis? Mina olen ja seal käies tekkis mul tunne, et olen oma vanade mänguasjade prügilas, mis kunagi sai ära visatud. Nii palju mälestusi tuli meelde, kui vaatasin oma mängukanne klaasi tagant tulede säras. Ühesõnaga, peale asja ära viskamist olin taas vaba kui lind ja võisin suure kirega uusi asju edasi koguda. Kuid ma alahindasin asja ja unustasin, et on asju, mis ei kao ka siis, kui oled nad ära visanud. Ka asjal võib olla oma nägemus ja tahtmised ning hulluks läheb asi siis, kui see asi hakkab ennast pidama sinu peremeheks. Mitte sina ei oma asja, vaid tegelikult oled asja oma. Nagu Tolkieni raamatus „Sõrmusteisand”, kus võimusõrmus valis ise oma omanikke ja lahkus nendest vaid siis, kui sõrmusekandja oli muutunud kasutuks. Püüeldes tegelikult oma ainukese peremehe poole, kelle ta tegelikult hukutas. Nii juhtus ka minuga, kes ma liikusin ajas edasi, olles pimestatud naiivsest usus, et olen asjast igaveseks vabanenud ja rohkem meie teed ei ristu. Tegelikult elas asi oma elu edasi. Ta liikus ühe omaniku käest teise kätte ning õppis ja arenes. Asi oskas oodata oma aega, sest ainukeseks eesmärgiks oli tal jõuda oma päris omaniku juurde tagasi. Nagu õudusfilmis, kus mahajäetud asi kogub väge ja kurjust ning tal on piisavalt kannatust oodata oma aega, et maksta kätte sellele, kes ta kord reetis ja hülgas.

Ühel ilusal hommikul oli asi tagasi. Ta lihtsalt ilmus mu lauale, käristades puruks olemasoleva ruumi ja aja. Minevik oli tagasi pöördunud rikkudes nii oleviku kui tuleviku kokkulepitud mustrit. Ta oli nagu tuline kartul minu peos, mida ma hüpitasin ühest käest teise. Ma ei teadnud, mida temaga teha. Käest ära ei saanud panna, sest ei leidnud talle õiget kohta. Panna ta riiulile teiste asjade kõrvale? Peita uuesti kappi? Kuid asjal olid teised plaanid ja iga minu katsele ta kuhugi silma alt ära paigutada, hakkas ta kasvama suuremaks nagu must auk, mis järest energiat saades hakkab paisuma. Mitu kuud kandsin oma asja kätel ja pidin andma lubadusi, et ma teda enam kunagi ei jäta ja maailmas ei ole ühtegi teist asja peale tema. Samas mõistis nii asi kui mina, et need lubadused olid vaid tühjad sõnad ja temale oli see vait toit, mis muutis teda vaid tugevamaks ja mind nõrgemaks. Asi järjest kasvas ja mina vajusin järjest rohkem maad ligi, sest ta oli muutunud väga rakseks tinaseks pommiks. Kahetsesin, tundsin süüd mineviku pärast ja palusin mitmeid kordi vabandust, et olin olnud tookord nii isekas, rebides ta selle käest, kes oleks pidanud olema tema õige omanik. Asi ainult muigas sellepeale ja kinnitas, et nüüd kuulub ta ainult mulle ja me oleme igaveseks ajaks koos. Isegi surm ei lahuta meid, kuna ta on õppinud eirama aega ja ruumi, siis ta suudab mulle järgneda kõikjale. Mul ei jäänud muud üle kui leppida ja loobuda võitlemast. See oli raske, sest minu vaim ei oska anda alla. Võitlusväljalt peab lahkuma kas võites või jalad ees, muud varianti ei eksisteerinud minu jaoks. Nüüd aga pidin tunnistama oma kaotust ja taluma alandust ning häbi, et ükskord võideti ka mind.

Sain väga hästi aru, et see oli asja kättemaks. Ta tuli tagasi, et karistada mind minu egoistliku teo pärast ja nüüd oli ta väga rahul. Istus mu süles ja kõhistas heast meelest naerda. Mina aga istusin ja muutusin järjest tuimemaks ning tuhmimaks. Minevikku ja tulevikku mul enam ei olnud, oli vaid see hetk ja selles hetkes ei olnud ka enam midagi. Sain aru, et ainsaks pääseteeks on mitte enam hoolida, mitte enam rippuda selle elu küljes, mis tegelikult oli ammu purunenud. Siis ma lasin endast lahti ja surin. Keerasin kõik kraanid lahti ja lasin oma elujõul pahinal välja voolata. Asi vaatas seda hirmuga pealt ja kuna tal polnud käsi ega jalgu, siis ei saanud ta mind takistada. Tema ähvardustele ja palumistele olin muutunud tuimaks. Ma ei hoolinud enam millestki, lasin tal ulguda ja nutta ning kui mu kätest kadus jõud siis pudenes ta maha. Ma peaaegu surin aga päris lävele ei jõudnud, sest keegi tuli ukse peale vastu ja keeras ühe kraani kinni, sõnades, et nii järgi anda oma egole ei tohiks. Siis tulid veel teised ja keerasid ülejäänud kraanid kinni. Nad kõik ütlesid mulle, et ainsaks väljapääsuks on panna asi riiulile ja mitte sellele liigset tähelepanu pöörata. See on vaid asi minevikust ja mina olen tegelikult see, kes otsustab, millel või kellel on õigus eksisteerida minu ajas ja ruumis. Kui ta tahab olla, siis olgu vait, sest muidu tulevad nemad ja panevad ta lihtsalt põlema, sest nende jaoks oli ta võõras asi. Mis minevikus on tehtud, seda enam muuta ei saa ja sellest pidi ka asi aru saama.

Tõusin püsti ja panin asja riiulile ning vaatasin talle kurja näoga otsa. Ma ei tänanud teda selle õppetunni eest, vaid ütlesin, et nüüd ma olen valmis veel jõhkramateks tegudeks kui tookord. Kui ta peaks veel oma nõudmisi esitama ja mineviku üle heietama, siis seekord ei viska ma teda ära, vaid panen põlema ja tuha hõõrun ka laiali. Siis sa ei saa enam kunagi tagasi tulla ja igal sinu eksisteerimise vormil on ots peal. Asi jäi vait ja leppis olukorraga, sest muud varianti tal enam ei olnud. Nüüd seisab asi riiulil ja hommikuti tervitab viisakalt. Vahest harva pühin ma tema pealt tolmu ja see on meie ainukene lembuse hetk. Vahepeal ma mõtlen, et huvitav, mida asi mõelda võib, kui näeb mind imetlemas ja rõõmustamas uute asjade üle. Kas on ta leppinud selle olukorraga või toimub tema kinnises ja kapseldunud ruumis kurjade tuleviku plaanide genereerimine? Ma ei tea seda aga ma olen valvel. Nüüd ma olen alati valvel.

Jäta Kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.