Meil kõigil on kodus olemas selline elementaarne asi nagu radiaator, muidugi kui elad ahiküttega korteris või majas, siis võib selline asjandus puududa. Enamus inimesi, kes elavad linnakorteris on radiaator küllaltki oluline element kodus, sest vähamalt kuus kuud aastast määrab see rauakolakas seina peal meie elukvaliteeti.
Arvate, et sellega radiaaotori funktsioon piirdub? Oh ei! Radiaator seina peal on väga tihedalt seotud meie eluga ning oluliseks lüliks naabrite vahel. Olles sunnitud veetma kaheksa ööpäeva oma toa radiaatori kõrval sain aimu, et radiaatori funktsiooniks ei ole mitte ainult soojuse kiirgamine, vaid edastada informatsiooni minu ümber kihavast elust. Radiaator ei lase sul unustada fakti, et sinu ümber elavad luust ja lihast inimesed. Mina sain väga olulise informatsiooni enda all elavatest inimestest. Selle kaheksa päeva jooksul tekkis mul päris elav kujutluspilt nende elust. Ma sain aru, et minu naabritel on tõeline kirg oma köögi radiaatori vastu. Põhimõtteliselt nad elavad oma radiaatori küljes. Kujutlen elavalt ette kuidas see nelja liikmeline perekond igal hommikul kogunevad oma köögi radiaatori juurde ning kui raske on nendel lahkuda oma radiaatorist. Kõik need kaheksa päeva olin tunnistajaks kuidas igal hommikul patsutati, taoti ja puuriti radiaatorit. Kõige rohkem hämmastas mind puurimine. Ma kujutasin elavalt ette pereisa kirge puurida igal hommikul radiaatori sisse üks auk. Tema päev pidi hakkama sellega pihta. Peale augu puurimist tulid vist lapsed, kes terve päev patsutasid ja toksisid radiaatorit. Nad tegid seda samasuguse lakkamatu kirega, nagu pereisa oma puuriga. Püüdsin seitsmenda päeva õhtuks ettekujutada, milline nende köögi radiaator küll välja peaks nägema? Ja mul hakkas nende radiaatorist siiralt kahju. Vaene väärkoheldud rauakolakas seina peal!
Kui see neljaliikmeline perekond oli oma päevased madistamised radiaatori ümber lõpetanud ja saabunud oli õhtu, hingasin alguses kergendatult, et nüüd on ehk rahu ja vaikus. Kuid ma eksisin rängalt, sest vanemate etteaste oli veel tegematta. Sain selle aja jooksul osa vanemate kirglikust sekselust, milleks kolmandaks osapooleks oli radiaator. Ainult kõige viletsama fantaasiaga inimene võib küsida, et kuidas siis ja mis moodi? Igatahes nautisid nad kirglikult teineteist ja radiaatorit. Ausalt öeldes ei kujuta ma enam ette, kuidas ma saan rahuliku näoga nendest koridoris mööduda, ilma et ma ei hakkaks naeru kõkutama. Kõige targem on vist pöörata nendele selg ja oodata kuni nad on möödunud. Või katta kahe käega oma suu ning vaigistada nii oma naerupurskeid. Mõelgu siis, et olen lõplikult hulluks läinud. Igatahes suhtun ma peale kaheksa päeva tihedat kontakti oma radiaatoriga elusse hoopis suurema aupaklikusega ja minu illusioon sellest, et elan majas üksinda on jäädavalt haitunud ning radiaator ei ole enam sooja kiirgav rauakolakas seina peal.
Ühel päeval, kui pole enam kosta ei puurimist ega toksimist, muutun ma väga murelikuks ja ma võin minna ja koputada oma naabrite uksele, küsides murelikult: “Все в порядке?”