Olen viimasel ajal palju mõelnud armastusest, tundest kui sellisest. Seda tunnet armastatakse ja samas ka vihatakse. Kogu maailm keerleb selle ümber ja mitte keegi ei ole lõpuni asjast sotti saanud.
Me räägime armastustest aga keegi pole seda tegelikult näinud. Äkki on see inimkonna kõige suurem illusioon? Tuleb surm ja sellest armastusest ei jää midagi järele. Kas me ei otsi armastustest lohutust surma vastu? Tuleb surm ja pühib platsi puhtaks ning meie kondid pudenevad tolmuks. Kõik meie tunded, ootused, lootused ja hirmud kaovad nagu poleks neid kunagi olemas olnud. Kas armastus on see tunne, mis hoiab inimest elus? Kas läbi selle tunde tunneme ennast elavana ja kui seda ei saavutata siis pöörame kõigele selja? Kas me ei nimeta ekslikult hoolivust ja vajalikkust armastuseks? Me tunneme ennast kellegi seltskonnas turvaliselt ja näeme, et selle inimesega suheldes jõuame hästi elus edasi. Klammerdume temasse ja ütleme, et armastame seda inimest. Üritades välja vabandada oma reptiili aju kalki suhtumist, et kõik meie ümber on millegi jaoks kasulik. Ka teised inimesed.
Öeldakse, et armasta iseennast. Miks see siis nii keeruline on? Miks nii vähesed inimesed suudavad seda? Mulle tundub, et me ei suuda armastada inimest, kellel on nii palju vigu ja kes käitub siin maailmas kui viimane hädapätakas. Tunneme ennast kõige paremini ja loeme endale pidevalt üles oma vigu. Kuidas siis saab sellist inimest armastada st. tähtsaks pidada? Sama kehtib ka nende inimeste suhtes, kes on meist väljsapool. Me heidame need hädapätakad üle parda või mängime nendega julma mängu. Reptiili mängu.
Me peame tundma, et elada. Kui ei tunne siis ei ole elu. Tundsin seda väga teravalt ühel kargel pühapäeva hommikul Tartus, kui kõndisin mööda Kastani tänavat. Oli varahommik ja inimesi ei liikunud, vaid mõni üksik auto vuras mööda. Valge lumi hõljus õhus. Alguses tundus mulle, et kerget lund sajab aga siis märkasin, et peenikene jäine lumi hõljus õhus. Kõik oli vaikne ja valge. Keset seda lumehämu paistis hommikune päike, mis värvis lume roosakas violetseks. Milline värvide mäng ja kui palju see tundeid tekitas minus! Imetlesin seda ilu ja tundsin armastust kõige ja kõigi vastu. Olen elus, sest tunnen!
Samas tuli mulle nutt kurku, sest mõistsin, et ma ei näe seda enam mitte kunagi ja ka neid tundeid ei tunne enam kunagi. Kohe on see kõik kadunud nagu minagi. Mulle jääb vaid mälestus mõneks ajaks ja küllap unustan sellegi varsti. Praegust mäletan vaid nende tunnete jälgi aga seda, mis ma sellel hetkel tundsin ei suuda enam endas leida. Selleks on mul nüüd vaja uusi asju, et tunda tundeid ja tunda ennast elusana. Ja kui me suudame hoida enda juures seda objekti või subjekti, mis tekitab meis tundeid, siis hoiame sellest kümne küünega kinni. Kuidas siis leida rahu kui me peame marssima ühest tundest teise, mis võivad viia meid tippu või põhja? Kuidas säilitada elu kui üldse midagi ei tunne? Kas on võimalik elada nii, et seirad seda maailma kõrvalt läbi pilkumatu silma? Vahest on mul tunne, et inimkond rähkleb ühest emotsioonide lainest teise. Kui jääb emotsioonidest puudu, toodab juurde. Inimkond on nagu väike laps, kes suudab korraga nutta ja naerda, vihastada ja virutada oma mänguasju vastu maad.
Vahest ma mõtlen, et kas praegusel momendil on kuskil mõni inimene, kes pole aastaid ühtegi inimest näinud? Tuleb hommikul rahulikult üles, kratsib kõhtu ja läheb metsa süüa otsima. Õhtul tuleb tagasi praeb lõkke peal oma sööki ja läheb õnnelikult magama. Ei jookse raharattas ringi, vaid teeb täpselt nii palju kui vaja ja seda vaid iseenda jaoks. Elab ja sureb lihtsalt – ilma draamata. Loodan, et selline inimene ei rähkle piinades, et ta ei ole oluline kruvike ja ei vaeva oma pead selle üle, kuidas tunda ennast tähtsana. Nojah, siis ta ei elaks metsas. Kas selline inimene on maatriksis sees või väljas? Kas tunda sellele inimesele kaasa või olla tema peale kade? Kas tema elu jääb nüüd elamatta, et ta pole sellele maailmale kasulik? Ta lihtsalt võtab seda, mida maailm pakub. Andmata samas midagi vastu? Kas seda saabki kuidagi hinnata?
Mis hetkest hakkas inimene rabelema, et olla keegi? Kust tuli selline impulss või idee? Mis mõttega me rabeleme, kui see mingi hetk muutub olematuks? Kas hetkeline rahulolu, et oleme keegi ja keegi vajab meid, väärib seda kõike?
Oh kui palju küsimusi aga vastuseid ei ole. Kõik vastused on oletuslikud. Võib-olla tuleb kunagi keegi kuskilt teisest süsteemist ja oskab meile öelda, miks me seda kõike teeme. Ma arvan, et inimkond ei laseks tal seda teha. Mõelda vaid kui see võõras ütleb, et see kõik on mõtetu ja mingit paradiisi ega nirvaanat ei ole olemas. Et see kõik on üks illusioon ja me oleme lihtsalt nagu õiekesed väljal, kes õitsevad ja siis surevad maha.