Tegelikult ei ole inimeseks olemiseks midagi suurt vaja. Süüa, juua, riiet selga ja seinu ümber, et ümbritsev kliima liiga ei teeks. Rohkem ei olegi eksisteerimiseks vaja. Järgmine tasand on sigimisinstinkti rahuldamine ja et asi põnevam oleks, on vaja mängida paaritamismänge nagu loomariik seda teeb. Keerleme – pöörleme, ajame sulgi kohevaks, kakleme parema paarilise pärast ja kireme kõige kõrgema hunniku otsast. Rohkem ei ole tegelikult midagi vaja. Ülejäänud kila-kola, mida me endale külge riputame või hambus koju tassime on see, mida meile öeldakse, et on vaja.
Kui sul on kodus “see” toode, oled sa õnnelik. Ostad seda emotsiooni või kogemust – oled õnnelik. Ilma nende sadade suudeta, mis sulle pidevalt etteütlevad, mida on sul vaja, ei teaks sa kuidas olla õnnelik. Meid on õpetatud jälgima, et sul oleks samasugused asjad, mis on teistel, sest see teeb sinust parema inimese. Oled edukas, kui saad endale lubada asju, mis teistel on ja tunned ennast halvasti, kui ei saa ennast teistega võrrelda. Kas me siin ei ole silmakirjalikud? Poole suuga ütleme, et tarbida on patt, asjade järgi joosta on patt, oma kodu kola täis toppida on patt aga teise poolega tunnustame ennast ja teisi, kes suudavad endale kõike seda lubada. Ta on edukas, sest ostis endale uue auto, või maja või pesumasina, sosistame me üksteisele. Samas peame lugu inimestest, kes suudavad toime tulla vähesega, jättes endast mulje, kui inimesest, kes on ennast vabastanud materiaalse maailma kolast. Kuid kas see ei ole petlik?
Me elame, see tähendab, et tarbimine on paratamatu. Me ostame asju, sest meil on neid vaja, et tunda ennast mugavalt. Me kaotame väga kiiresti mõõdutunde ja sama kiiresti oleme suutelised asju minema viskama. Rõõmustades vaba pinna üle, mida jälle täis tassida ja nii see jada läheb. Igatseme asju, teeme tööd, toome asja koju, paneme ta nurka tolmuma ja lõpuks viskame minema. Kui palju tööd ja vaeva me tegelikult kulutasime, et seda asja saada, me mingi hetk enam ei mäleta. Me tarbime, sest seda õpetatakse meile, me põlgame asju, sest ka seda õpetatakse meile. Öeldakse ju, et asjad ei tee meid õnnelikuks. Aga tegelikult teevad. Kui ümbritsev ruum teeb sulle iga nurga pealt selgeks, et vaid see asi teeb sind õnnelikuks, pakkudes see läbi seesmist rahulolu, siis märkamatult tekib igatsus selle asja järele ja ennem rahu ei saa, kui asi on edukalt koju toodud.
Me tarbime, sest teisiti me ei saa, sest me oleme nõrgad ja mõjutatavad. Me suudame vaid konstanteerida fakti, et meie mõistusega manipuleeritakse aga vastu me sellele ei hakka. Me pigem mõtleme edasi, kuidas veel paremini müüa üksteisele asju, kuidas panna teist enda kõrval kuulama seda sõnumit, et selle asja olemasolu teeb sind õnnelikuks ja paremaks, mis sest, et see on vaid hetkeline illusioon ning elu kui üks suur lumesahk lükkab ikka sind vääramatu jõuga edasi. Asjad meie elus on samasugune vääramatu jõud nagu sünd ja surm. Nuta või naera aga ikka oleme asjade lõa otsas. Pole mõtet sellega võidelda, vaid võib minna rahuliku südamega poodi ostma veel ühte saapa paari või särki, sest elu on üürike ja kui maailm seda kola nii lahkelt pakub, siis kes keelab seda nautimast? Elagem ja nautigem selle maailma kola, sest keegi ei tea, kas meil enam sellist võimalust tuleb ja kui me ükskord asjade sisse ära upume, siis see oligi inimkonna saatus.