Kõige parem aeg kulgemiseks on muidugi suvine puhkus. Kus saad laisalt ja uniselt jälgida kuidas keskpäevane päike hakkab kardinate vahelt sisse piiluma. Jälgid päikesekiire liikumist seinal ja ei tee mitte kui midagi. Või lebad rannaliival, kuulad lainete loksumist ning puurid pilguga mõõtmatusse sinisesse taevasse. Kulged – lased asjadel minna nagu nad lähevad. Ei kontrolli, ei muretse ega pane peas asju paika. Lased elul minna nagu ta läheb. Mõni aeg on see kindlasti vägav mugav tunne aga siis muutub ego rahutuks. Kaua nii võib? Kes kontrollib? Kes vastutab? Äkki vajub kõik nii kaosesse? Meie sees oleks nagu programm, mis rõhutab vajadust kontrolli ja raamide järele. Ego nagu kardaks, et kulgemisel kaob ta ära. Vahest on mul tunne, et ego on nagu hüpohondrikust vanatüdruk, kes peab pidevalt muretsema ja koguaeg on tal miskit häda. Isegi siis kui püüad mitte kui midagi mõelda ning juurutada enda sees vaikust otsib ta pea seest välja kõige tobedama laulujupi ja hakkab seda peas leierdama. Peaasi, et poleks vaikust ja sellega kaasnevat rahu. Nii kõnnid ringi ja tüütu viisijupp peas helisemas. Ainuke võimalus sellest laulust lahti saada oli visualiseerimine. Kujutasin ette seda lauljatari, kes seda viisi esitas ning panin ta paati ja lasin kosest alla. Võttis muigama see pilt, kuidas laulja täiest kõrist laulu üürates ja käsi ringutades, paadiga kosest alla sõitis. Aga asi töötas. Pähe saabus vaikus ja rahu. Hiljem tegin sama ühe tuttavaga, kes lõõtsapilli mängides jäi mu pähe kummitama. Ka tema panin paati ja lasin allavoolu minema. Mulle on hakanud see kulgemine meeldima, sest kui rahutu periood mööda sai ning mõistsin, et kui seesmine häälestatus on positiivne siis ei saa mitte kui midagi halba juhtuda. Elu kulgeb rahulikult ning kõik laabub ilma muretsemiseta ning pideva paanika osakonnata. Veel panin tähele, et elu hakkab ka positiivseid üllatusi pakkuma. Kuna ei planeeri enam tulevikku siis tekib elul võimalus midagi pakkuda. Tulevad sellised pisikesed positiivsed üllatused ja imed.