Olen juba kaks päeva mõelnud, et peaks blogima. Siia midagi väga tarka ja kõrgelennulist kirjutama, et jätta endast erudeeritud ja positiivset muljet. Kahe päeva sees toimunud sündmused on aga olnud väga “äratavad” ning olen peatunud mõningate mõtete juures, et neid luudeni lahata. Viimaseks piisaks oli tänane päev, kus pidin tegema inimestele selgeks, et iga inimene peab ise oma elu üle otsustama.
Puutusin kokku sellise suhtumisega, et inimene teeb oma otsuse Kõrgemast Tahtest lähtuvalt. Kui ma küsisin, et kes see Kõrgem Tahe inimese meelest on? Siis väideti, et Looja või Jumal. Las tema otsustab, mis minule parem. Eks see ajas mul natukene harja punaseks, sest sellise suhtumine näitab, et inimene ei taha vastutada oma elu eest ja näeb parema meelega, et keegi teeks tema eest otsuse ja vastutaks ka tagajärgede eest. Sellel Kõrgemal Tahtel või Loojal, kes paikneb kuskil eemal, väljaspool või kõrgemal, on tegelikult ükskõik, kas me elame – sureme või sünnime. Meie ise teeme endale selle maailma oma suhtumise ja põhimõtetega.
Sellel Loojal pole aega meiesuguste pisimutukatega toimetada, sest tema tegeleb tervikuga ja kuna meie oleme osa tervikust ja mis kõige olulisem! Inimene ise ongi Looja! Looja, kes loob maailma seest poolt väljapoole. See, mis toimub meie ümber on peegelpilt meie sisemusest. Lahendame oma seesmisi probleeme lahenevad ka välised probleemid. Teeme otsuseid! Oleme oma otsustes kindel! Suhtub ka väline Universum meisse aksepteerivalt ja annab vahendeid, et jõuaksime oma eesmärkide saavutamisele. Samas ei ole need vahendid igavased ja mitte kunagi ei saa me neid pidada igavesti endale. Antakse labidas kätte, et tunnel kaevata. Kaevasid tunneli valmis ja pidid labida maha panema, sest tunnelis enam labidat ei lähe vaja. Labidast tuleb loobuda, et saaksid midagi uut kätte võtta. Elu on pidev loobumiste ja taotluste jada. Kuna me oleme ise Loojad ja loome endale maailma siis tähendab seda, et tegelikult oleme oma maailmas üksi, sest meie sees ei ole rohkem kedagi teist. Nii öelda teised inimesed oma maailmadega mõjutavad meid väljastpoolt sissepoole ja siin ongi konks.
Milline on meie suhtumine iseendasse ja kui palju läheb korda meile see, mida teised inimesed meist arvavad? Mida rohkem oleme teiste hinnangutest sõltuv seda rohkem meid mõjutatakse. Hiljaaegu puutusin kokku ühe inimesega, kes oli väga pikka aastaid elanud teise inimese elu. Ta oli ennast sõna otses mõttes kaheksasse keeranud ja isegi tema keha oli kõverdunud. Kui ta lõpuks avastas, et teda varsti enam ei ole siis pidi ta tegema otsuse, kas kaduda lõplikult teise inimese maailma või leida ennast ülesse. Selle peale esitati tingimus, et ta võib ennast tagasi saada kui on nõus kõigest loobuma ja laskma ennast avalikult risti lüüa ehk tunnistama, et ta on halb inimene ning süüdi seitsmes surma patus . Positiivne oli tema tahe vanast maailmast loobuda aga tundis hirmu, et kuidas ta tuleb toime teiste inimeste hinnanguga. Soovitasin talle, et kui teda peetakse kurjategijaks siis käitugu kurjategija rollile vastavalt ja kõik jätavad ta rahule. Inimesed saavad kinnituse, et ta ongi halb ja lasevad tal olla. Kui ta aga hakkaks teistele hoopis vastupidist tõestama siis läheks suuremaks sõjaks, kus kõik üritavad väe võimuga teda sellesse rolli suruda. Lõpuks kujuneks sellest lõputu energia raiskamine ja närvide kulutamine. Jäta inimesetele nende arvamus ja kui Sina ei võitle siis ei saa ka keegi sinuga kakelda.
Kõige parem kaitse on see kui Sa ei kaitse. Olla avatud ja lasta asjadel endast mööduda laseb tunda tegelikke tundeid ja kõige selle viletsuse ning häda varjus rõõmu näha. Vajalik on vaid seesmine otsusekindlus ja usk iseendasse. Kõik siin elus läheb mööda… Lõpuks läheb ka elu mööda…
Ahjaa, need kes ootavad kannatamatult kuna ma alustan Taro kojaga, siis hetkel pole Universum andnud vahendeid aga tahte olen edastanud.
Kallis Margit
Endast erudeeritud ja positiivset muljet endast jätma sa küll ei pea, sest seda sa oled ilma pingutamata. Sinuga koos olles saab alati toetava ja edasilükkava energianükke.
Olen täiesti nõus, et ega keegi teine ei tee kui sa ise ei tee. Sama kehtib ka oma isikliku elu kohta, keegi ei saa sinu elu elada.Peamine on leida rahu iseendaga. kui sa ise oled rahul endaga, siis muudavad ka teised suhtumist sinusse. Mittevajalikud inimesed lihtsalt lahkuvad su ümbrusest. Olen seda ise täheldanud, kuigi vahel langen tagasi allapoole kuskile ja püüan saavutada teiste silmis tunnustust. Kahjuks ütlen oma kogemusest, et kohe hakatakse kaela peal istuma ja ette dikteerima samme ja tegevusi ning mitte minu kasuks vaid ikka nende teiste kasuks. Õnneks on seda tagasilangust üha harvem ja harvem. See on minu elu ja kui teistele ei meeldi, siis see on nende arvamus. Mina korrladan elu nii nagu soovin. Peaasi et elad harmoonias endaga ja Universumiga. Alustasin naeratamisest iseendale, meelde tuletades, et olen hea ja kena, et olen õnnelik siin ja praegu, et olen eluga rahul. Olen üha rohkem rahul asjadega ja üha rohkem tuleb positiivset ellu. Leian rohkem ja rohkem ootamatut abi sealt kust oodata ei osanud. Need kes tahavad vinguda ja viriseda, las nad teevad seda, sina lihtsalt naerata iseendale ning lase see teiste ving ja arvustus kõrvust mööda. See on nende arvamus ja nende elu. Nende eest ei saa elada, siis jääb oma elu elamata.
Tean, et see on raske, aga alustage väikestest sammudest ja üks päev korraga. Päikest ja naeratus hinge!