Emotsiooni anatoomia.

Emotsioonide arengut võib võrrelda kui mäkke tõusuga. Alguses on põnev, sest iga kurvi taga on peidus üllatus. Siis tuleb kiire tõus mäest üles, kuhu jõutakse hingetuna. Sellele järgneb eufooria, et ollakse tipus ja unustatakse ära, et tipus ei suudeta kaua püsida. Peale seda algab laskumine, kus tuntakse kahetsust, et ei suudetud tipus kaua püsida. Järjest madalamale laskudes saab kahetsusest masendus, et suur emotsioon kauem ei püsinud. Tekivad võõrutusnähud: kurbus ja üksindus. Jõudes tagasi sama teeotsa juurde, kust alustati jääb järele kriipiv tühjus, mis ei tähenda midagi muud kui reaalsust, kes lasi natukene hullata.

Reaalsus on nagu kannatlik lapsevanem, kes ootab last mäe jalamil. Kui laps on alla sõitnud, ütleb reaalsus talle: “Aitab küll, sul on riided märjad, koolitükid õppimata ja vaja koju sööma minna”. Tema käeotsas longime “koju” tagasi, aga mägi jääb ikka alles ja meil on võimalus minna uuesti sinna kelgutama. Nii “kelgutame” terve elu ja kui tugevaid emotsioone me endale pakume, sõltub mäe suurusest. Emotsioonid näitavad samuti, et ainus püsiv asi siin maailmas on muutumine, sest ükski emotsioon ei suuda ajas pikalt püsida.

Jäta Kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.